Estonian American Fund
PO Box 7369
Silver Spring MD 20907-7369
“Tänan, et meie laste peale, kes oma kodu kaotasid, mõtlete.” Eve Kabin, lastekodu juhataja kviteerib $15,000 suurust toetust, mis Eesti Ameerika Fondi kaudu laekus otse Haapsalu Lastekodu arvele. Ta loodab, et varsti algab lastekodu peremajade ehitus. Olgugi, et ruumikitsikus on praegu akuutne, on saavutatud enam-vähem tavaline elurütm.
Pr. Kabin arvab, et annetustest piisab ka uute majade sisustuse ostmiseks.
USAst oli toetajate arv 41. Fond kuulutas projekti Vaba Eesti Sõnas. Teate avaldas Baltimore Organisatsioonide Bülletään. Teave levis laialdaselt ka internetis.
Los Angelese Naisklubi saatis toetuseks $2,000. Sama suure summa panustasid Epp Tsirk, Henn ja Tiina Liiv. Uno Küla soovitas oma $900 suuruse annetuse kaaskirjas, et tema toetus rakendataks tuleohutuse seadmete hankeks.
Annetusi $200-$500 kategoorias laekus järgmistelt: Ülo Soovere, M.D., Vello Ederma, Miriam ja Arvo Ederma, M.D., Elmar ja Laine Einberg, Erika Mitt, Jüri Keerdoja, Aade ja Ago Ambre.
Korp! Indla toetus oli $500 ja Korp! Filiae Patriae annetas $200. Kesk-Florida Eesti Selts saatis $250. EELK Michigani kogudus annetas $100.
Annetusi, suures enamuses $100, saatsid Ingrid K. Antonelli, Toomas E. Hannus, Edith S. Heitur, Anne Liis ja Fred Ise, Liina Keerdoja, Edla R. Krusten, Maare ja Jaan Kuuskvere, Helvi Maie Lippand, Ingrid Lukk, Iri jaWilliam Luts, Gusten ja Lorry Lutter, Enel ja Avo Merend, Karl ja Tiia Mikkelsaar, Epp ja Maano Milles, D.D.S., Ilme Pagi, Anne R. Pauga, Malle Nõukas Putsch, Reet Rand, Andres Ruetman, Inge ja Sven Ruetman, Karin ja Hans Ruus, Kaarin Kivimägi Shine,Eetla ja Lionel Soracco, Ado ja Kay Valge, Douglas Wells, Juta Zacharski.
Lahkeid annetajaid tänab Eesti Ameerika Fond.
Eellugu
On möödunud kakskümmend aastat Eesti Ameerida Fondi CT skännerite ja röntgeni kabinettide toimetamisest Eestisse. Kuidas projekt algas ja mis sellest Eestis arenes, sellest allpool.
1990.a. alguses. Dr. Bernard Schneider, röntgenoloog Syracuses (New York) pakkus annetusena CT skänneri. Ole Golubjatnikov haaras pakkumisest kinni, pöördus vast-asutet Eesti Ameerika Fondi poole selgitamaks meditsiinilisel kõrgtehnoloogial baseeruva diagnostika vajadust Eestis ning kindlustamaks selle ülekannet. Paar aastat hiljem liitus projektiga dr. Endel Sepp, kes viis läbi skännerite ja röntgenikabinettide hanke Elmhurstis (Illinois).
Algatusarenes meditsiinitehnoloogia ülekande projektiks, mida juhtis Ole Golubjatnikov, kes elektroonika insenerina ja mahukate IT süsteemide disainerina oli õige mees, õigel ajal, õigel kohal. Eesti Ameerika Fond leppis kokku Ohio osariigis asuva Radiological Services Training Institute’ga Eesti füüsikute täiendõppeks. Eestipoolne tehniline koordinaator oli füüsik Siim Aid. See projekt ajendas mõtet alustada meditsiinifüüsikute väljaõpet Tartu Ülikoolis. Mõtte realiseerimine nõudis aega ja pingutusi selle otstarbekuse ja vajaduse selgitamist nii ülikooli kui ka valitsuse instantsidele.
USA’s omandatud oskused osutusid Eestile kasulikuks mitmel tasapinnal. Fakt, et Eesti füüsikud-tehnikud demonteerisid skännereid USAs ja monteerisid nad Eestis aitas veenda Maailmapanka, et Eesti väärib laenu tervishoiu moderniseerimiseks.
Meditsiinifüüsika keskuse arengust annab ülevaate Kalle Kepler, Ph.D, kes juhatab keskust alates aastast 1997.
Meditsiinifüüsika- ja biomeditsiinitehnika teadustöö algas Tartu Ülikoolis 1920-ndates aastates. Intensiivsemalt ja sihipärasemalt hakati seda valdkonda arendama 1961. aastal asutatud biofüüsika ja elektrofüsioloogia laboris (arstiteaduskonna füsioloogia instituudi osa), samuti arstiteaduskonna ja kehakultuuriteaduskonna mõnedes teistes allüksustes. Ressursside killustus, N. Liidu kõrgtehnoloogia defitsiit tsiviilsektoris pärssisid ajaga kaasaskäimist.
Alates aastast 1993 on Tartu Ülikool pakkunud füüsikaharidusel baseeruvat meditsiinifüüsika ja biomeditsiinitehnika-alast haridust valmistamaks ette spetsialiste eelkõige Eesti haiglatele. Sellealase õppetöö paremaks korraldamiseks ja kvaliteedi tagamiseks, samuti haiglafüüsikutele/inseneridele uute täiendusõppevõimaluste loomiseks, rajati TÜ nõukogu otsusega 27. septembril 1996.a. TÜ juurde biomeditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika teadus- ja koolituskeskus (BMTK).
Käesoleva ajani onTartu Ülikooli füüsika õppekava meditsiinitehnoloogia eriala lõpetanud üle 30 bakalaureuse- ja 17 magistrikraadiga spetsialisti ja kaitstud kolm doktoritööd. Umbes samal ajal asus samalaadset bakalaureuse- ja magistriõpet, rõhuasetusega inseneriteadustel, välja arendama ka Tallinna Tehnikaülikool. Kahe ülikooli vahel on sellel alal välja kujunenud vastastikune koostöö ja tööjaotus, milles kummalgi on oma oluline nišš.
Vajadus meditsiinitehnoloogia meditsiinifüüsikute järele haiglates on üldtunnustatud. Spetsialiste vajavad ka meditsiinitehnika hooldusega tegelevad erafirmad ja riiklikud järelvalveasutused. EV Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Tervishoiuprojekt 2015 tellimusel on Eesti Haiglate Liidu, TÜ ja TTÜ koostöös Eesti Biomeditsiinitehnika ja Meditsiinifüüsika Ühingu raames valminud Eesti meditsiinitehnoloogia arengukava, mis tõi välja vajadused ja puudused spetsialistide ettevalmistamises ja täienduskoolituses. Sotsiaalministeerium tellib Tartu Ülikoolilt 10 ja Tallinna Tehnika Ülikoolilt 10 meditsiinifüüsika-biomeditsiinitehnika magistrit aastas, mis peaks katma Eesti vajaduse.
Aastatel 1997-1999 tegi BMTK Eesti raviasutuste meditsiiniaparatuuri seisundiuuringu (projektijuht Siim Aid), mida finantseeris Maailmapank. See andis põhjaliku hinnangu haiglate meditsiinitehnoloogia korraldusele ja aparatuurile, juhtis tähelepanu puudujääkidele ja nende likvideerimise võimalustele.BMTK jätkab diagnostiliste röntgenseadmete kvaliteedikontrolli.. Jaanuari 2011 seisuga on teostatud regulaarseid kvaliteedikontrolli mõõtmisi rohkem kui 400 erineval röntgenaparaadil (hambaröntgenseadmetest kuni kompuutertomograafideni) üle kogu Eesti, kõiki katseprotokolle on üle 830.
Aastatel 1999-2001 kutsuti TÜ BMTK initsiatiivil (koordinaatorid Siim Aid, Ole Golubjatnikov) koostöös välisekspertidega (sh USAst, Rootsist ja Soomest) kokku mitu Balti piirkonna (Eesti, Läti, Leedu) meditsiinitehnoloogia alast seminar-nõupidamist (BaltMedTech). Eesmärgiks oli meditsiinitehnoloogia siirde ja juhtimise tõhustamine hiljuti taasiseseisvunud riikides, olukorra kirjeldamine ja ekspertidega konsulteerimine, otsimaks ühiseid lahendusi ühistele probleemidele tehnoloogia üleminekufaasis.
Meditsiinifüüsika keskuse juhataja Kalle Kepleri teadus-arendustöö valdkonnaks on diagnostilises radioloogias kasutatavate röntgenseadmete kvaliteedikontrolli ja patsiendidosimeetria meetodite arendamise ning tuumamagnetresonantsmeetodil põhinevate kliiniliste rakenduste (sealhulgas funktsionaalne magnetresonantstomograafia) juurutamine koostöös TÜ Kliinikumi neuroradioloogidega.
Dr. Habil. Biol. Arved Vainu juhtimisel on välja töötatud inimese skeletilihaste toonuse jt biomehaaniliste karakteristikute mõõtmise seade – müomeeter. Viimase aja MF-BMT arendustöödest Tartu Ülikoolis on tuntuim tema autorsusega aastal 1996 rahvusvaheliselt patenteeritud müomeeter, mis on ligi 100 komplektis jõudnud kasutusse paljude riikide uurimis- ja raviasutustes.
Dotsent Jüri Vedru (Ph.D) juhtimisel tegeldakse südame mehaanilise tegevuse mitteinvasiivse monitooringu meetodi, Foucault’ kardiograafia (induktsioonkardiograafia) arendamisega. Nimetatud meetodit arendati koostöös TTÜ elektroonika instituudiga Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse rahastamisel (2009). Uurimistöö jätkub nii teooria kui ka eksperimendi vallas.
Tartu Linnamuuseum
Eesti Ameerika Fond ja Tartu Ülikooli Sihtasutus allkirjastasid 5. aprillil 2010 Ole Golubjatnikovi mälestusstipendiumi statuudi. Eesmärgiks on populariseerida meditsiinitehnoloogia (meditsiinifüüsika ja biomeditsiinitehnika) eriala õppimist Tartu Ülikoolis. Aastas kuulutatakse välja kuni kaks stipendiumi à 20 000 krooni. Aasta stipendiumi summa kannab Fond Sihtasutuse arvele olenevalt Fondi majanduslikust olukorrast. Esimene konkurss kuulutati välja aprillis.
Kandideerida saavad Tartu Ülikooli loodus-ja tehnoloogia bakalauruseõppe viimase aasta üliõpilased, kes jätkavad õpinguid magistrantuuris füüsika õppekava meditsiinitehnoloogia erialal; esimese aasta magistrandid ja teise aasta magistrandid, kes jätkavad õpinguid doktorantuuris või lähevad erialalisele praktikale meditsiinitehnoloogiaga seotud ettevõttesse. Taotlused vaatab läbi stipendiumikomisjon, kuhu kuuluvad TÜ Füüsika Instituudi direktor, TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna programmijuht, TÜ Füüsika Instituudi biomeditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika teadus-ja koolituskeskuse juhataja. Kolm parimat taotlust saadetakse Eesti Ameerika Fondile otsuse tegemiseks.
Ole Golubjatnikov oli Eesti Ameerika Fondi meditsiini ja informatsiooni tehnoloogia projekti juht. Biomeditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika teadus-ja koolituskeskuse asutamine polnuks toimunud ilma temata. O. Golubjatnikovi teened Eesti tervishoiu arengu heaks olid põhilised, meditsiinilise infrastruktuuri ajakohastamiseks, uute süsteemide juurutamiseks (näiteks Ameerika Punase Risti verepanga informatsiooni süsteemi rakendamine Eestis enne kui sellega Ameerikas toime saadi). Koos abikaasa Maie ja dr. Schneideriga algatas ta skännerite projekti, mis sai alguse Syracuse’s (NY) ja laienes Elmhurst’is (IL) tänu dr. Endel Sepale.
Ago Ambre
KGB Kongid ja muuseum Tartus
Tartu lähiajaloomuuseumi KGB Kongide muuseumi kuraator Ardi Siilaberg pidas Eesti Ameerika Fondi kutsel ja toetusel ettekandeid Washingtonis ja New Yorgis. Siilaberg kõneles muuseumi minevikust, selle loomisloost ja eesmärkidest ning tulevikuplaanidest.
Esimene ettekanne toimus juba 21. märtsil Washingtonis, Läti majas ja teine seoses Eesti 40. Kultuuripäevadega New Yorgis, Eesti Majas.
KGB Kongide muuseumi loomislugu jääb tänaseks juba 10 aasta taha, mil endised kooliõpilastest poliitvangid otsustasid organiseerida oma kunagisse vangikeldrisse muuseumi. Vajalik majanduslik toetus leiti Eesti Ameerika Fondi abiga. Fond toetas KGB Kongide muuseumi loomist Tiit Lehtmetsa pärandusest tema isa, riigivolikoguliikme Elmar Lehtmetsa mälestuseks. Elmar Lehtmets oli advokaat ja „Virumaa teataja“ toimetaja, kes hukkus kommunistlikus terroris pärast 1941. aasta küüditamist. Tiit Lehtmetsa juhis oli rakendada oma pärandust nii, kuidas see ühtiks tema kommunismivastase meelsusega.
2001. aastal avatigi Eestis ainulaadne repressiivajaloo muuseum autentsetes Nõukogude Liidu julgeolekuasutuse (tuntud nimetuste all NKVD, kuid eriti KGB) vangikongides Tartu „hallis majas“ Riia ja Pepleri tänava nurgal.
Muuseum asub maja keldrikorrusel ja on muutunud üheks populaarsemaks muuseumiks Tartu linna külaliste hulgas. Selle on enda jaoks avastanud nii Soome kui Rootsi koolid ja kõrgkoolid, kui ka Tartu Ülikooli välisüliõpilastalitus. Nii võib tõdeda, et ilma Tartu ja Eesti lähiajalugu tundmata ei lahku Tartust peaaegu ükski välistudeng ega turist ning seda tänu KGB Kongide muuseumi olemasolule.
Ekspositsioonis on põhirõhk Siberi sunnitöölaagritel, küüditamistel ning vastupanuvõitlusel. Samuti on kaetud osaliselt Tartu sõjapurustuste kajastamine. Lisaks on kolmandik muuseumi taastatud kui vangla, kahjuks ei olnud võimalik taastada neid täpselt nii nagu endised vangid mäletasid. Värske värv, puhtad seinad ja põrandad, soojus ja kuivus ei olnud selles vanglas 65 aastat tagasi mõeldavad. Kahjuks ei saa muuseumit külaliste avada, kui seal oleks põrandal kümme sentimeetrit vett, seinad härmas, õhk läppunud. 10 aasta vältel on just endised vangid olnud asendamatuks informatsiooniallikaks ning ideede pakkujateks, ilma kelleta poleks KGB Kongide muuseum pooltki nii atraktiivne ja informatiivne. Vajalik on veelgi kaasata nii endisi vange, kui ka teisi muuseumi toetajaid ja seetõttu tahab KGB Kongide muuseum luua eraldi muuseumisõprade klubi, mille statuut ongi hetkel koostamisel. Nii on tulevlassi äärmises vajalikkuses veenduti, kui selgus Eesti kooliõpilaste teadmatus lähiajaloos toimunud repressioonide kohta. Õpilased olid kuulnud küll II maailmasõjast ja sellele eelnenud ning järgnenud küüditamistest ning metsavennasõjast, kuid nende mõistete sisu jäi neile pealiskaudseks.
Nii on juba väljatöötamisel õppeprogrammid kooliõpilastele. Kõik materjalid koostatakse nii eesti kui inglise keeles. Muuseumi sihtgrupiks on ju nii Eesti kui välismaa koolid ja kooliõpilased. Probleemile hakati lahendust otsima 2009. aasta suvel. Arutluse all oli kaks varianti – laieneda maapealse korrusele, kuhu avada galerii ning seminariruum koos muuseumipoega või alternatiivina laieneda ülejäänud keldrikorrusele. Maapealsete ruumide rentimine jäi kahjuks majanduslikel põhjustel ära ning muuseum avas käesoleva aasta 25. märtsil uue suure seminariruumi samal keldrikorrusel. Jällegi oli laienemiseks vajalik toetus võimaldatud Eesti Ameerika Fondi kaudu. Moodsate tehnoloogiliste võimalustega seminariruum võimaldab nüüd korraldada koolitunde, seminare, konverentse, trükiste esitlusi ehk kõiki neid üritusi, mida senini pidi läbi viima hoopis kaugemal Tartu Linnamuuseumis. Nii kooliõpilastele kui õpetajatele mõeldud koolitusi. Samuti lahendati ajutiste näituste ruumiprobleem. Edaspidi katavad uue seminariruumi seinu nii KGB Kongide muuseumi enese koostatud näitused kui ka rändnäitused teistelt muuseumitelt. Eesti Ameerika Fondi toetus võimaldas KGB Kongide muuseumi kuraatoril külastada eelkõige Indiaani ja Juudi pärandit kajastavaid muuseume Ühendriikides.
Olulised aspektid, mida peaks ka KGB Kongide muuseumi puhul rakendama, on vabatahtlik töö, uurimistööks vajalike tingimuste loomine muuseumis ja ka muuseumipoe loomine. Viimase puhul ei saa olla tegemist tüüpilise suveniiripoekesega, vaid vastavalt muuseumi sisule ja raskele lähiajaloole tõsisem pood, kus müüakse lisaks muuseumi enese mälestusesemetele ka nii eesti kui inglise keelset ajalookirjandust. Pärast 10 aastat tegevust on KGB Kongide muuseumis toimumas suuremad muudatused. Väike keldrimuuseum on muutumas õppe- ja uurimistööd võimaldavaks institutsiooniks, mille eesmärk on selgitada ning seletada Eestis toimepandud lähiajaloo kuritegusid ning eestlaste vastupanu okupatsioonivõimudele. Samuti on oluline olla meediumiks kõigile represseeritutele, kes tahavad oma lugu jutustada. Töö oma minevikuga ei tohiks kunagi unarusse jääda, sest kuriteod, mida inimesed ei tea, pole ka nende jaoks kunagi juhtunud. Seetõttu peame väsimatult jutustama minevikus läbielatud julmusi, et need jääksid minevikku, kuid olles teadvustatud olevikus.
Tänu Eesti Ameerika Fondile on KGB Kongide Muuseum seda edukalt juba viimased 10 aastat teinud.
KGB Kongide Muuseum Internetis:
http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2
Ardi Siilaberg
Museum KGB Dungeons Recalls Crimes of Communism
After Estonia regained her independence, a group of former political prisoners sought support to convert the place were they were introduced into the Soviet penal system into a museum. As high school students they had been active in a patriotic underground organization, Blue-Black-White. KGB viewed that as a serious threat to Soviet authority, and promptly rounded up the suspects. Boys and girls were sentenced to serve long terms in prison camps in Siberia. A large modern building in Tartu had served as KGB headquarters. Its basement was used hold “enemies of the workers” while they underwent interrogation. It was a small but nasty place.
Financial support for the museum came from the Estonian American Fund that deemed the project worthy of support from the bequest of Tiit Lehtmets. Mr. Lehtmets wished to honor the memory of his father, Elmar Lehtmets, who perished in the GULAG. His crime? He had been a member of Estonia’s parliament.
Ardi Siilaberg, curator of the Museum Dungeons of the KGB, told the museum’s story to the Washington Estonian Society and to the Estonian Culture Days held at the Estonian House in New York at the end of March.
The Museum was opened in October 2001. Tartu city government hailed it as one of the three major achievements of that year. It was a nice political gesture, but hollow because there was no financial support from the city. The museum is the only establishment of its kind in Estonia that is located in the original space. Presently it attracts almost 5000 visitors annually. Among recent visitors were the ambassador of United Kingdom, cadets from the Swedish Defense Academy, student groups from Sweden and Finland, and individual tourists from abroad. Estonians from outside Tartu have yet to discover it.
For visitors from abroad, the museum is the nearest direct source of information on the repression practiced by the Soviet Union, to learn about the crimes that the totalitarian state committed against the peoples it subjugated.
Plans call for more research as more crime sites are discovered. Additional space and equipment has been acquired to accommodate large group lectures. As for support, Estonian American Fund hopes that other organizations and individuals will join in the effort.
Look up the museum’s web site for more information: http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2
Ardi Siilaberg
Eestis kaotab liikluses ja olmetraumades liikumisvõime tuhat kuni tuhat kaheksasada noort inimest aastas. Suur arv, arvestades Eesti rahva iivet. See on inimkapital, mille kadule ei omistatud vajalikku tähelepanu möödunud kümnendis. Aastate jooksul arenes hoolivus ja arusaamine, et iga inimene on Eestile tähtis ja vajalik. On aeg edasi liikuda diagnoosimispõhiselt meditsiinilt inimese reaalse abistamise valdkonda. Eestis on tulu-kulu efektiivsuselt üks parimaid tervishoiusüsteeme Euroopas, kuid seni panustatud on just eelkõige diagnostilistele ja kirurgilistele erialadele. Taastusravi on olnud ja on alarahastatud.
Taastusravivõrgu arengukava näeb Eestis ette statsionaarsete taastusravivoodite koondumise suuremate haiglate juurde, lisaks üks suurem neurorehabilitatsioonikeskus Haapsalus. Kaks suuremat laste statsionaarse taastusravi osutajat on Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tallinna Lastehaigla. Tallinna Lastehaigla taastusravi arendamiseks edastas Eesti Ameerika Fond anonüümse annetuse $12,500.
Tänasel päeval on taastusravi arengusuunaks ambulatoorse taastusravi edasi arendamine ja tasemel teenuse pakkumine ka pärast haiglaravi lõppemist. Üheks suurimaks ambulatoorse taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse pakkujaks on Adeli Eesti OÜ, mis sai alguse laste taastusarst Riina Kallaste initsiatiivist 2004 aastal kui tol ajal uue ja efektiivse ravimeetodi- koormuskostüümi- maaletoomiseks ei olnud muud võimalust kui luua oma firma. Tänaseks käib Tallinnas Tuisu 20 asuvas keskuses ravil üle 1000 patsiendi aastas, neist üle pooled lapsed. Patsientidega tegelevad kaheksa füsioterapeuti, kolm tegevusterapeuti, neli eripedagoogi, kaks psühholoogi, üks sotsiaaltöötaja, kolm massööri ja 3 arsti. Laste taastusravi arst dr. Riina Kallaste on lisaks oma eriaalasele tööle läbinud Tallinna Ülikooli magistratuuri ka sotsiaalteadusete alal. Tema lõputöö “ Lapseeas ajutrauma läbi teinud noorte sotsiaalne kaasatus.“ näitas selgelt, et ajukahjustuega noored vajavad senisest enam tähelepanu. Kui meeskonnaga liitus dr. Varje-Riin Tuulik, kes on ajukahjustusega patsientidega tegelenud 10 aastat alates ajast kui läbis süvendatud ajutrauma kursused Soome ühes tippkeskuses Käpyläs, loodi kahe noorte ajutraumadele pühendud arsti initsiatiivil virtuaalne ajutraumakeskus www.ajutrauma.ee, kus on saadaval info ja ajutrauma uudised nii patsientidele, nende lähedastele kui spetsialistidele.
2007 aastal sai Adeli arstide unistuseks veelgi progressiivsem ravimeetod oma ajukahjustusega noorte patsientide aitamiseks – kõnnirobot Locomat, mille metoodika põhineb aju võimel õppida uusi skeeme: liigutuste korduv dünaamiline sooritus talletub mällu ja võimaldab inimesel taastada või kujundada normilähedast liikumist. Locomat arendati ja juurutati praktikasse 2001.a. Zürichis Hocoma firmas. Eestis nimetatakse Locomati kõnnirobotiks, sest palju väikesi samme kõnnirajal annab hea võimaluse liikumisvõime parandamiseks ja endise elu juurde naasmiseks. Kõnnirobot annab võimaluse kõndimise simuleerimiseks ka neil patsientidel, kelle jalad keharaskust muidu ei kannaks. Lisaks hindab kõnniroboti kompuutersüsteem ravi tulemust, mis aitab ka motiveerida patsiente kes näevad iga protseduuri järgselt ekraanil positiivset tagasisidet.
Locomati hind käis väikesele Adeli firmale üle jõu, et aga vajadus kõnniteraapia järele oli suur, tuli oma unistuse realiseerimiseks leida teisi võimalusi. Aparaat otsustati tuua Eestisse mittetulundusühingu Diana Arenduskeskus vahendusel, mis oli seni tegutsenud vaid puuetega laste laagrite korraldamise alal. Appi tuli ka pr. Elle Kull, Eesti UNICEFi president, kes endise Riigikogu liikmena suutis 2007.a. Riigikogu veenma tegemaks esimese osamaksu 1.2 miljon krooni. Teise osamakse kogumiseks on algatatud mitmeid kampaaniaid. Kahjuks on üha süvenev ülemaailmne majanduskriis tabanud raskelt ka Eestit. Valitsuse säästueelarvesse Locomati teine osamaks ei mahtunud. Nüüd on lootus heategevusele. Hetkel on Eestis on käimas kampaania, mis on suunatud esmajoones edukatele firmadele ja jõukamatele ringkondadele. Esimene firma- hulgimüügifirma Tridens ja esimene eraisik tegid oma annetused juba möödunud jõulude ajal. Pr. Kull pöördus ka Eesti Ameerika Fondi poole. Fondi juhatuse seisukoht on, et teatud piires oleks võimalik katta Locomati osamaksu ja Eestis laekunud toetuse vahe. Kui suure toetusega oleks Fondil võimalik osaleda, oleneb Fondi toetajate suhtumisest. Teise osamaksu tähtpäev on märtsis. Kui sellega hakkama ei saa, tuleb teha valik kahe halva lahenduse vahel- Locomat läheb tagasi Šveitsi ja Eesti krediidiusaldatavus saab sinise silma või muutub raviprotseduuri hind eesti puudega inimese jaoks selliseks, et piisava sagedusega ravi jätkamine pole enam võimalik. Seni kuni säilib lootus osta Locomat välja heategevuse vahenditest ja füsioterapeudi töö maksab kinni ravikindlustus, jääb maailmatasemel kõnniteraapia võimalus eesti inimesele alles.
6 kuuga on käinud Locomati kõnniravil juba 65 patisenti, neist 18 last. Seljaajutraumaga noori mehi käib ravil 10, neist enamike ravi peaks ideaalis jätkuma regulaarselt vähemalt 3 tundi nädalas mitme kuu jooksul.
Lisainformatsiooni saab veebilehekülgedelt www.ajutrauma.ee
Toetusi edastab Estonian American Fund, PO Box 13266, Silver Spring MD 20911-3266
vt. ka. Taastusravi tulipunktis
